Haigused ei hüüa tulles...

Tõved käivad ikka inimesi pidi, mitte mööda kive-kände...

Seepärast kujunes minu esmatutvus kedervarrega üksnes teoreetiliseks teadmiseks.

Tegu on väga vana ketramisvahendiga, mis oli Eestis laialdaselt levinud kuni voki kasutuselevõtmiseni 18. sajandil. Mõnel pool kedrati kedervarrega takusemat lõnga veel 20. sajandi alguseski.

Kedervars koosneb puuvarrest ja sellele kinnitatud hoogu andvast kettast (keder). Nooremast rauaajast on säilinud luust, kivist või savist ketrasid.

Heie seoti kedervarre otsa külge, kedervarre jämedamas otsas oli selleks täke. Kedrates keerutati kedervart pöidla või nimetissõrme vahel või lükati reie peal keerlema, misjärel see õhus rippu keereldes heide lõngaks keerutas. Valmis lõng keriti kedervarre pikema otsa peale.

/Eesti rahvakultuuri leksikon/

Tänapäevase kedervarre pilt on pärit lähedalasuva Sae talu veebikodust www.lahemaalammas.ee

Lisalugemist leiab siit.

Kuidas aga kedervarrega ketramine praktikas välja tuli, kirjutab igaüks ise oma blogis.