Et aimdust saada, mismoodi muinasajal elu kulges ning kuidas inimesed omale rõivad selga said, õpime kursusel selgeks mõned vanemad käsitöö-võtted. Esmalt proovisime ise lõnga teha.
Kedervarrega ketramisele järgnes nõelkudumine.
Tegu on ühe vanima tekstiilitehnikaga, mida tunti juba kiviajal. Silmused luuakse kas puust või luust (tänapäeval ka metallist) tömbi otsaga nõela abil. Nõelkudumistehnikas kindad vanutati viltjaks, nii et need pakkusid kaitset külma ja niiskuse eest.
Öeldakse, et nõelumistehnikas rõivad olla sellised, mida isegi Vanakuri ise ei saavat üles harudada. Tõesti, nõelkudumi harutamine on üks keeruline töö. Keerulisem ja aeganõudvam kui kudumine.
Kudumisega aitas meil algust teha Liis, kes selgitas ja näitas, mismoodi silmuseid saab luua. Esialgu oli ikka üskjagu pusimist ja puust nõelaga huupi suskamist. Kui juba hakkasid tekkima üsna korrapärased silmad ning neid juurde sai kasvatatud, läks töö ikka rohkem kudumi moodi.
 |
| Nõeltehnikas kudumihakatis on kolmekordsest villasest lõngast. Puust nõel. |
Nõeltehnika puhul ei jätkata lõnga sõlmides, vaid ainult lõngaotsi vanutades. Tunni lõpuks sai igaüks omale nõela ning lõngajupi koju kaasa, et töö vaheajal ära lõpetada. Aprillis võtame kõik senitehtu kaasa ning sätime ühtekokku - tuleb sellest siis kott või midagi muud.
Võrreldes varrastel kudumisega on nõelkudumine aeganõudvam. Samas, selline puust nõel istub väga hästi kätte - on mugav töövahend. Hea kõikjale kaasa võtta. Mahub kenasti koos lõngakeraga taskusse. Avastasin, et nõelkudumine on tore tegevus koosolekul. Kõike ümbritsevat näed ja kuuled ning boonusena hoiab käeline tegevus mõtted erksad.
 |
| Katil on algus loodud |
 |
| Liisi kudumil on kasutatud mitut värvi. Liis näitab, kuidas nõelaga kududa. |
